Mis mind Jaapanis kõige rohkem üllatas?

Pärast reisi olen vastanud palju kordi sellele küsimusele.

Kui järele mõelda, siis olin valmis väga paljuks - et kõik on meist teistmoodi, kõrgtehnoloogilisem, jaapanipärasem. Ja oligi. Ent siiski oli asju, mida vähimalgi määral kujutleda ei osanud. Ütleksin esimese hooga: maskide kandmine, tehnoseadmete üleküllus ja looduskaugus. Nende kolme teguri tähtsus on minu jaoks 3-2-1, silma aga hakkasid nad järjekorras 1-2-3 ja nii neist kirjutangi.

Juba Helsingi lennujaama Aasia reiside ooteruumides torkasid silma maskistatud inimesed.

Väga ilusad, puhtad, meedikute abivahendina tunduvad maskid mittemeedikute nägude ees. Esimese hooga arvasin, et need inimesed kannatavad foobiate käes - igalt ühelt võib saada nakkuse. Väike kahtlus oli ka, et nad on ise haiged ja kardavad teisi nakatada. Ammendavama vastuse andis mu elukaaslase tütar Anna, kes kohe esimesel õhtul tuli koju koos oma sõbra, maskistatud, lõbusalt lobiseva, aasiapärase otsmiku ja mandlikujuliste silmadega noormehega. Anna ütles pärast sõbraga hüvasti jätmist: "Mu sõber lõikas endale hommikul habet ajades sisse. Tema pani maski ette, et  inimesi oma verise haavaga mitte kohutada. Enamik teisi maskikandjaid on õietolmuallergikud, mõned köhivad ja kardavad teisi nakatada. Aga on ka muid põhjuseid. Mõned häbelikud tunnevad end maski taga kaitstumana. Mõned daamid ei viitsi täis meiki teha, värvivad ainult silmad ära. Ja mõned inetud arvavad, et nad on maski taga ilusamad." Ma ei tea, kust Anna oli kogu oma info hankinud, kuid enam-vähem sama kirjutab inglisekeelne artikkel, kust on pärit minu kasutatud illustratsioon. Mulle endale tundus veel, et mitmed klienditeenindajad, ametnikud ja muidu inimestega töötajad tundsid end maskistatuna tähtsama ja suurema professionaalina. Võib-olla tundub maskiga koristaja endale pigem opereeriva kirurgina. Aga võin ka eksida (mitte et ma arvaks midagi halba koristajate kohta).

Tehnoseadmete üleküllus on tore, kui nad teevad su elu lihtsamaks ja kui oskad neid kasutada. Meile sobis väga, et esialgu käisime linnas koos Annaga ja õppisime temalt kõikjal järjekorranumbreid võtma, isegi teenindajatega söögikohas toitu automaadist tellima ja tegema läbi kümneid valikuprotsesse, kuni jõudsime soovitud kauba või teenuseni. Paari kolme päeva pärast saime sellega juba isegi hakkama, kui just tekst ainult jaapanikeelne polnud. Kuid üks osa tehnoseadmetest on need, mis on meil peidetud maa sisse või liiguvad üldse traaditult ja tänu sellele tunduvad meie tänavad looduslikumad ja avaramad. Need on kõikvõimalikud juhtmed ja kaablid - elektrijuhtmed, telefonitraaadid, optilised kaablid ja nende juurde käivad trafod ja regulaatorid.

Jaapanis on need väljas maavärinaohu tõttu - maa sees purunedes on neid raskem leida ja parandada kui õhus. Seetõttu on linnas kõndides hästi tehniline tunne, nagu jalutaks elektrialajaamas ja kuigi tänavad on laitmatult puhtad ja otsekui šampooniga pestud, tekib igatsus avaruse järele.

Ja kolmas, minu jaoks kõige suurem üllatus oli metsiku looduse puudumine, või õieti puudus meil ligipääs metsikule loodusele, kui seda ka oli. Kõikjal jalutasime mööda inimkäega rajatud teeradu, mägedes oleks teelt kõrvaleastumine isegi võinud lõppeda rusuvoolu põhjustamisega. Kõikjal inimesed, majad, liiklus. Linnade vahel rongiga sõites üks linna lõppes, teine algas, sekka riisi- ja redisepõlde, heal juhul mõni bambusesalu, kuid mitte põlislaant. Ühes targas raamatus, mille reisile kaasa võtsin, oli kirjas "Tänapäeva Jaapan on linnastunud ja ülerahvastatud." Ja nii oligi. Eestis on ikka väga hea elada!

Umbes selline mulje looduse osakaalust Kansai (Kyoto, Kobe, Nara ja Osaka) piirkonnas jäigi. Pildi allikas.